Piret Viires "Kirjandus ja küberuum. Digitaalse kirjanduse võimalusi"
Seoses digitaalhumanitaaria võidukäiguga viimasel aastakümnel on paljude käsitluste keskmesse tõusnud ka digitaalselt sündinud (born-digital) kirjandusnähtused, mida on nimetatud digitaalseks ehk elektrooniliseks kirjanduseks. Digitaalset kirjandust on loodud ja uuritud alates 1980. aastate lõpust ja defineeritud valdavalt kui oluliste kirjanduslike tunnustega teost, mis kasutab ära arvutitehnoloogia võimalusi. Enamasti iseloomustab digitaalset kirjandust kas hüpertekstuaalsus, eri meediumite ühendamine (nt kirjalik tekst, pilt, video, heli) või ka interaktiivsus, lugejate aktiivne roll sedalaadi kirjandusteoste lugemisel. 21. sajandil võime rääkida lisaks sotsiaalmeedia kirjandusest (nt tviteratuur, Facebooki ja Tumblri luule, kirjanduslikud blogid jms). Tulevikuperspektiivina võiks ennustada, et potentsiaali uuteks ja üllatavateks kirjandusnähtusteks saaks olla virtuaalreaalsuse ja liitreaalsuse tehnoloogia kasutamisel. Sellised arengud aktualiseerivad aga kirjanduse piiride teema ja tõstatavad küsimuse, millal on kirjandus veel üldse kirjandus.
