teisipäev, 23. oktoober 2018

Daniele Monticelli "Humanitaaria “populismi” ajastul ent kas ja mida on meil sellest õppida?"

Meie poliitilis-ühiskondlikku reaalsust mõistetakse järjest rohkem tõusva “populismi” ajastuna. Selle üldtermini alla mahutatakse väga erinevad ja lausa vastandlikud nähtused ning kaheldavaks jääb, kas termin ise on adekvaatne toimuva mõtestamiseks. Üsna selge on aga see, et nii avalikus arvamuses kui ka riikide valitsemises on toimumas laiapõhjaline väärtuste ümberhindamise protsess, mis kõigutab Lääne sõjajärgse humanistliku ning liberaaldemokraatliku traditsiooni põhialuseid. Oma olemuselt ühiskonna poole pööratud humanitaarial on olnud väga oluline roll nii nendesamade aluste mõistelises väljatöötamises kui ka nende pidevas kriitilises ümbermõtestamises – mis on sageli kokku langenud humanitaaria nn. pööretega. Pole siis imestada, et “populismi” ajastu avaldub muu hulgas ka otseste rünnakutega akadeemisele humanitaariale in toto ning seda viljelevatele “potsmodernistlikele neomarksistidele”. Käimas on võitlus, milles ka uus meedia ja selle võimalused omavad tähtsat kohta. Ei saa enam jääda üleolevalt vaatama ja hukka mõistma ning ründajate sildistamisest ammugi ei piisa – võttes kriitikat tõsiselt, on meil võimalik paremini mõista ennast ning ideid, mida me humanitaaridena soovime mitte ainult kaitsta, vaid ka uuesti mõtestada ning jätkuvalt meie ajastule pakkuda.

Daniele Monticelli Tallinna Ülikooli itaalia uuringute ja semiootika professor. Tema teaduslikud huvid seostuvad teoreetilise semiootika, poststrukturalismi ning kriitilise teooriaga, eriti Giorgio Agambeni, Jacques Rancière’i ja Alain Badiou poliitiliste kontseptsioonidega. Ta uurib ka tõlkimist kultuuriajaloo osana, keskendudes tõlgete ideoloogilistele aspektidele, eriti seoses rahvusliku identiteedi kujunemise, sotsiaalsete muutuste ning totalitaarsete režiimide ja tsensuuriga. Ta on analüüsinud poliitilisi kujutelmaid ehk utoopiaid ja düstoopiaid ning tunnete, kirgede ja aistingute konstrueerimist ilukirjanduses. Ta on noorest saadik olnud kodanikuaktivist ja mõistnud poliitikat alati otseosalusena.